Potatoes help make small countries big

Pajusi mõisa von Wahli restorani hoones toimus 6.–7. novembril Lätit, Eestit ja Soomet ühendava Interregi projekti MainPotRe kohtumine ning rahvusvaheline kartulipäev, kus tutvustati ka kolme riigi hobikasvatajate ja kartulitarbijate uuringu tulemusi. Lisaks leidis aset ajalooline hetk, mil Eesti ja Läti sordiaretusasutused vahetasid väärtuslike sortide varusäilikuid, et tagada mõlema riigi geneetilise ressursi parem säilimine.

Olid ajad, mil Eestit nimetati kartulivabariigiks. Täna on Balti riigid kartulikasvatuse osakaalult kogu Euroopa tootmismahtu arvestades tagaotsas ja Eestis kartuli kasvupind mitu aastat graafiku põhjas. Sestap on viimane aeg aidata kaasa kartulikasvatuse ja tarbimise populariseerimisele ning eeskätt oma sortide levikule. Kartul on kliimakindel, toiteväärtuslik, mitmekülgne ja soodsa hinnaga põhitoiduaine, mille kasvatamine on oluliselt väiksema keskkonnajalajäljega kui näiteks riisil.

2025. aasta juulini kestva projekti partnerid on Lätist Agroresursu un ekonomikas institūts (AREI), Eestist Maaelu Teadmuskeskus (METK) ja Eesti Permakultuuriühing ning Soomest Luonnonvarakeskus (Luke) ja Ruokavirasto. Lisaks kuus assotsieerunud partnerit Eestist, Lätist, Soomest ja Poolast, sh Jõgevamaa Koostöökoda.

Kuidas võita tarbija südant

Marko Kass, METKi teadustegevuste asedirektor, rõhutas sissejuhatuses, kui oluline on teadmiste vahetamine riikide vahel.

“Eesti, Läti ja Soome on maailma mõttes väga väikesed, kartul aitab meid ühendada ja muuta suureks.”

Projekti juht Ilze Dimante AREIst kordas üle kartuliprojekti kolm olulisemat sõnumit: kohalikud sordid on osa kultuuripärandist, terve istutusmaterjal tagab toidujulgeoleku ja geenipangad soodustavad bioloogilist mitmekesisust. Küsimus on selles, kuidas kohalikud sordid jõuaksid mugavamalt tarbijale – on ta hobikasvataja või kartulitoitude armastaja.

Kartulipäeval esitleti Eesti, Läti ja Soome hobikasvatajate ning kartulitarbijate seas läbi viidud küsitluse tulemusi. Kõik kolm pidasid kartulisordi valikul olulisimaks maitset. Eestlased lugesid järgmisena vajalikuks head säilimist, lätlased suurt saaki ning soomlased haiguskindlust.

Kui soomlased eelistaksid seemnekartulit osta poest, võtaksid eestlased ja lätlased seemne pigem oma eelmise aasta saagist. Kui aga hankida sertifitseeritud seemnekartulit, siis Soomes oli esimene valik kauplus, Eestis aiapood ja Lätis mindaks otse kasvatajalt küsima. Eeldasime, et tänapäeva inimene soovib väikest seemnepakendit, kuid eelistati 5- ja 10-kiloseid kotte, soomlastele meeldis ka mitme sordi kombopakk.

Elevust tekitas küsimus, milliseid sorte teatakse. Selge oli see, et välismaised võidutsevad, kuid ehmatas, et kui Lätis ja Soome kulges diagramm lauges joones, siis Eesti puhul ületas “Laura” teisi mitmekordselt. Kohalikest teati meil siiski rohkem “Maretit” ja “Jõgeva kollast”.

Geenipank säilitab kohalikke sorte

rojekti üks eesmärke on kaaluda variante, kuidas hobikasvatajatel oleks võimalik huvi korral saada geenipankadest katsetamiseks kohalikke vanemaid sorte. Ka täna saab neid mõne mikrotaime kaupa küsida, kuid suuremas koguses mitte. Ühelt poolt aitaks see tõsta huvi toidupärandi vastu ja kasvatada tarbijate teadlikkust, teisalt ei ole geenipangad seemnekasvatajad ega aiapoed. Siin ongi raske head lahendust leida, kuna head mõtet piiravad ka seadused.

Küll on tänase julgeolekupildi taustal tõusetunud uus teema. Sordiaretajad ja geenipangad mõtlevad samm ette, kuidas meie kõige väärtuslikumate sortide seemnematerjali hajutada üle maailma, et ohtude või õnnetuste korral see kiiresti taastada. Ports nn kuivsäilikuid on leidnud koha Teravmägede hoidlas, kuid mikrotaimedega on lugu keerulisem.

7. novembri hommikul allkirjastati Eesti-Läti leping väärtuslike kartulisortide in vitro varusäilikute hoidmiseks üksteise geenipankades. Ühtlasi oli see kinnitus Eesti ja Läti sordiaretajate pikaajalisele heale koostööle.

Nii reisisid Priekulisse katseklaasid ‘Väikese vereva’, ‘Jõgeva kollase’, ‘Ando’, ‘Mareti’ ja ‘Endla’ taimekestega, Jõgeval hoiustatakse aga ‘Agrie Dzeltelnie’, ‘Jogla’, ‘Mandaga’, ‘Prelna’ ja ‘Magdalena’ omi.

Kartul ühendab riike ja inimesi

Veli-Matti Rokka tutvustas kartuli biotehnoloogilise uurimise seisu Soomes, riik osaleb ka mitmes projektides Aafrikas, mille eesmärgiks on sealse kartulikasvatuse arendamine. Anna Nukari täiendas teemat krüosäilitamise võimalustest kõneledes. Teema on akuutne seda enam, et Põhjamaade geenivaramu NordGen kavatseb hakata ka kartulit krüosäilitama.

Maarit Heinonen Soomest kirjeldas oma ettekandes, kuidas nad Turu ülikooli tudengite abil taaselustasid kolmekäigulise menüü 1940. aastate kartulitoitudest. Ülle Jukk rääkis aga Pajusi mõisniku Nikolai von Wahli kartulikasvatusmeetoditest tema 1912. aastal avaldatud raamatu põhjal ning seal 1960. aastatel rajatud tärklisetööstusest. Elina Madal kirjeldas permakultuuriühingu liikmete eesti sortide kasvatuskogemust.

Ilze Dimante rõhutas, kui olulised on oma riigi kartulisordid ja vastav aretusprogramm, mis ei lase suurtel korporatsioonidel seemnetega manipuleerida ning tagab toidujulgeoleku.

“See on Eesti ja Läti väärtus ning rikkus,”

ütles ta. Jutt polnud ilmaasjata, sest METKi üles pandud kartulinäitusel sai näha 22 sorti alates 1934. aastal välja tulnud ‘Kalevist’ kuni uute sordikandidaatideni, lisaks 12 sorti, mis on inimeste käest kogutud. Veelgi enam, kaheksast degusteerimisele toodud sordist valis kirju maitsjaskond parimaks ikka vana hea ‘Jõgeva kollase’.

The article was published in the newspaper Vooremaa on November 15, 2024.

Article author: Ülle Jukk

Editor: Christiana-Gabriela Kristal

Programme Manual Online

Choose